Kannikesed kasvavad kõikjal minu suvilas. Need imelised lilled ilmuvad varakevadel. Niipea kui lumi sulab, leian nende lillede istikuid kõikjalt aiast. Mõned neist on isegi õitsenud ja niipea, kui päike maapinda soojendab, avanevad nende uudishimulikud silmad. Need taimed suudavad oma seemneid väga kaugele lasta, nii et kevadel leian neid tärkamas kõige ootamatumates kohtades. Mõnikord on isegi mu naabritel kannikese võrseid.
Püüan kõik seemikud lillepeenardesse esiplaanile ümber istutada. Ja nad rõõmustavad silma oma rõõmsate õitega sügiseni. Kasvatan ka kannikesi pottides ja kastides, asetades neid suvemaja lähedale ja radade äärde.
Ostan perioodiliselt uusi seemneid, sest poodides on nüüd saadaval kõige ebatavalisemaid kannikese sorte, igas värvitoonis – valgest mustani, suurte, mitmevärviliste ja laineliste õitega. Nagu iga aednik, ei saa ka mina mööda vaadata värvilistest seemnepakkidest.
Erinevad kannikesesordid tolmeldavad üksteist risttolmlemisega, mille tulemuseks on igal aastal ebatavalised värvikombinatsioonid. Kõige levinumad on aga violetsesinised või sirelilillad õied.
Need lilled ei valmista mulle erilisi probleeme. Kui suvi on vihmane ja jahe ning mõnele põõsale ilmub jahukaste, siis esimeste nähtude ilmnemisel pritsin neid ja kastan mulda Fitosporini või söögisooda ja vedelseebi lahusega. Aga kui haigus püsib, siis kaevan põõsa üles ja põletan ära.
Paljud aednikud kutsuvad violat kannikeseks, kuna see kuulub kannikeseliste sugukonda. Kuid ükskõik kuidas te seda lille nimetate, jääb selle ilu samaks. Vaadake, kui ilus on kannike.
Mõned lehvivad aias nagu värvilised liblikad, teised ei võta oma uudishimulikku pilku sinult terve päeva ja sellest pilgust muutub su hing helgemaks ja õnnelikumaks.