On inimesi, kellel on kaasasündinud ilumeel. Nad suudavad muuta iga ülesande kauniks loominguks. Neist kasvavad suurepärased kunstnikud ja professionaalsed maastikukujundajad. Kahjuks pole ei minul ega mu vanematel seda oskust ega kaasasündinud meelt. Seetõttu on meie lillepeenrad kõigi nende taimede istutamise tulemus, mille keegi meile kinkis, keegi teine meile kinkis või keegi teine meile ostis.
Kuna külas on nii palju tööd teha, ei süvene me lillede nimedesse ja kasvatusmeetoditesse. See on palju lihtsam: kui see kasvab, peab vastu kõigile kasvu ja arengu raskustele ning õitseb, siis on see meie oma!
Meie külas ei leia te kuigi palju erinevaid lilli, kuigi mõned inimesed kasvatavad gladioole, krüsanteeme ja roose. Nad ütlevad, et see on riskantne, aga tulus äri. See nõuab ka tohutul hulgal keemilist töötlemist, nii et inimene jääb pärast sellist tööd füüsiliselt haigeks. Neid lilli on võimatu nuusutada; kemikaalid "tapavad" kõik aroomid. Nendest valmistatud kimbud võivad olla ilusad, aga need pole kindlasti ohutud!
Seega hõlmab meie lihtne, aga armastatud lillepeenar umbes 200 ruutmeetrit. See ala ulatub mööda maja mõlemat külge ja köögiviljaaia ees asuvale maalapile. Lillepeenar mängib erinevate värvidega olenevalt aastaajast, mida määrab õitsvate taimede lõhnav vaheldumine.
Kevadel ilmuvad tulbid ja nartsissid ning silma rõõmustavad metslilled.
Eesaed tundub küll kuidagi tühi, aga isegi need vähesed õied pakuvad silmailu. Veidi hiljem hakkavad vanadest Žiguli rehvidest lillepeenardes kasvama valged õied. Sellel taimel on tõenäoliselt ka teine nimi, aga kõik siin kutsuvad teda nii rikkalike valgete õite pärast.
Roosid õitsevad juunis. Mu isa kinkis need mu emale 50. sünnipäevaks. Nii et kui ema sel hommikul kodust lahkus, nägi ta 11 potti roose, mis olid veel väikesed, aga õitsesid. Need istutati tavalisse lillepeenrasse ja neist kasvasid üsna suured põõsad. Ja üks neist on hiiglaseks kasvanud, nüüd umbes 2 meetri kõrgune.
Liiliad ja karikakrad õitsevad.
Suve lõpuks ja septembri alguseks muutub lillepeenar lillevaibaks, kuna petuuniad ja teised taimed õitsevad. Roosid lõpetavad õitsemise.
Mingil põhjusel meenutab sügisene lillepeenar mulle mu vanemaid, tekitades mõtteid paratamatu täiskasvanuks saamise kohta. Lilled on endiselt ilusad, aga mitte nii noored, et oma välimusega muljet avaldada.
Talve lähenedes istutame pelargoonid ümber pottidesse ja viime need tuppa aknalauale. Tulpide ja liiliate sibulaid me välja ei kaeva. Kõik taimed jäävad talveks oma algsetele kohtadele.
Maja taha puhkealale proovisime rajada väikese lillepeenra aiaskulptuuride, laternate, yucca taimede ja kividega. See on tulemus.
Ja läheduses on lilledega vaasid.
Muidugi tahaksime oma eesaia ilusaks muuta, kus on lehtla ja kiiged, grill ja purskkaev, aga meil pole selleks veel ressursse ega oskusteavet. See kõik on veel ees.