Tere päevast
Jätkan meie lugu kanadega. Nad on tibudest noorteks kanadeks sirgunud.
Samuti on seal paar kukke. Nad on hakanud kirema ja vanema kuke käest kanu varastama. Need kaheksa Ameerika tibu on suureks kasvanud (eelmisel korral rääkisin teile sõbra kanast, kes need koorus, aga kuna ta ei plaaninud tibusid alles hoida, andis ta need meile).
Kogu linnupere on taltsas; kui sa kord nende juurde lähed, ei lenda nad sulle peaaegu kunagi pähe.
Kolm kana munevad juba – see on kaks muna päevas. Täpselt paras kolmeliikmelisele perele.
Ülejäänud pole veel suureks kasvanud, aga peaksid varsti munema hakkama.
Mõned sõbrad kinkisid meile oma punase kana. Nad lammutasid oma kanakuudi ja neil oli alles ainult üks, aga nad ei tahtnud seda tükkideks raiuda. Kana osutus ka taltsaks ja nüüd on mu tütrel veel üks lemmikloom – kui me neid toitma läheme, siis ta silitab kõiki ja annab neile maiustusi. Kanu on lihtne käsitseda.
Noorte kukkede seas on üks ebatavaline, ka väga taltsas – kui mu tütar aias ringi jookseb, kuhu iganes ta läheb, järgneb ta talle nagu rihma otsas. Ta ei ründa aga, vaid hoiab seltsi ja kerjab maitsvaid maiustusi. See kukk on küll veidi metsik; hirmununa või erutatuna hakkab ta veidralt pead pöörama, kaotades orientatsiooni – väga naljakas vaatepilt.
Täiskasvanud kukk on viimasel ajal veidi jonni näidanud. Pidin talle väikese õppetunni andma. Aga ta on hea omanik ja loodan, et ta agressiivseks ei muutu; oleks kahju teda suppi saata. Mõtlen ta maha müüa ja mõned kasvavad kuked alles jätta, aga kes teab, millist iseloomu nad vanemaks saades ilmutavad?
Sügisel lisasime suvisele kanakuudile veel ühe väikese toa – sooja toa. Sellised pikad lillepotid osutusid kastmiskausside jaoks väga mugavaks. Üks pandi kuuti. Teine on linnumajas. Need on üsna stabiilsed. Linnud ei aja neid ümber, aga nad ei pane ka jalgu sisse. Samuti sidusin õues asuva linnumaja poti aiavõrguga, puurides ülemisse serva paar auku.
Tuppa sisenemiseks tegid nad seina augu.
Me rajasime talvise kanakuudi vanasse hoonesse – laut oli juba viltu ja me lammutame selle maha, aga selleks hooajaks andsime selle lindudele üle. Eraldasime väikese ruumi, kuna meil on ainult paar kana ja ruumi on neil piisavalt, et nad saaksid õrre istuda, ning väiksemat ruumi on lihtsam kütta. Panime heina maha ja praegu kinnitasime õrred tuhaplokkide külge, surudes need alla, et need paigast ei nihkuks. Tulevikus tahan ehitada korralikud, kõrgemad õrred.
Me pole veel pesasid teinud, kuna kanad ise valisid nurga ja hakkasid sinna munema. Meie paneme lihtsalt õlgi maha.
Sügise ajal lasime kanad iga päev aias vabalt ringi joosta. Nad nokkisid umbrohtu, rohisid kahjureid ja väetasid mulda. Aga aja jooksul muutusid linnud julgemaks ja hakkasid seiklusi otsima. Meie kinnistu piirneb omanikuta kinnistul – või õigemini, sellel kinnistul on omanik, aga ta pole suutnud maja ehitada ja meie vahel pole veel aeda.
Pidin nad aedikusse piirama. See oli ka eelarvesõbralik variant.
Nüüd lasen nad iga paari päeva tagant loodusesse, et nad natuke harjuksid ja läheduses jalutama hakkaksid.
Me ei saa praegu endale lubada kanakuudi jaoks häid materjale, aga meil on palju vanu materjale (laudu ja poste) vanade hoonete lammutamisest, seega me kasutame neid. Ja kuna me elame piirkonna lõunaosas, ei vaja me palju isolatsiooni. Sel talvel on seni olnud kõige külmemad päevased temperatuurid -6 °C, ühel ööl on olnud temperatuur -10 °C. Ülejäänud ajal on temperatuurid olnud nullist kõrgemad või nulli lähedal.
Enne uut aastat sadas laste rõõmuks esimest korda sel talvel lund. See püsis kolm päeva, kuid sulas siis tasapisi. Nüüd, kui suurem osa Venemaast on arktilise tsükloni all ja valitsevad külmakraadid, on meil ebatavaliselt soe ilm, temperatuur on juba nädal aega olnud 10–13 kraadi Celsiuse järgi. Muidugi võib jaanuaris ja veebruaris veel külmakraadid esineda; temperatuur on olnud isegi -15 kraadi Celsiuse järgi. Siis on kanala pidev kütmine hädavajalik. Aga isegi siis ei ole need külmaperioodid siin pidevad – maksimaalselt nädal või poolteist, millele järgneb uus paus ja soojem ilm.
Ma vaheldumisi annan neile riisijääke päevalilleseemnetega ning keedan segasööta kartulipuljongist ja -koortest. Toidan neid ka väikeste koortega, suvikõrvitsa ja kõrvitsaga. Lõikan suvikõrvitsa lihtsalt pooleks ja nad nokivad selle ise välja.
Ainus asi, milles me kokku ei saa, on nende ööseks talvisesse kanalasse – lauta – magama viimine. Jätan sinna tuled põlema ja annan neile aeg-ajalt maiustusi (kuid mitte palju, et mitte liiga palju närilisi ligi meelitada – püüan neid õues toita). Päeval nad seal hängivad, õlgi keeravad ja munevad sinna... aga ööseks sätivad end valgusküllasesse suvemajja.
Võib-olla pole veel piisavalt külm ja kui pakane tuleb, kolivad nad lauta. Vähemalt ma loodan nii.
Kassid ilmselt tajusid, et kus on kanad ja vili, seal on ka hiired, seega valvavad nad regulaarselt kanakuudi katusel.
