1990. aastate alguses töötasid mu vanemad ikka veel sovhoosis: isa oli traktorist, ema lüpsja. Riigi majandusliku olukorra tõttu maksti palka aga natuuras, mitte sularahas. Sügisel tõid mu vanemad koju aasta viljavaru, paar tosinat suitsuvorsti ja paar pakki Gulliveri komme. Seega oli raha alati napp. Otsustati majapidamist laiendada.
Alustasime lehmadega. Järgmise palgapäevaga ostsime talust mullika ja laenasime ema emalt täiskasvanud lüpsilehma. Nii oli meil kolm lüpsilehma, mullikas ja pull – meie algkapital. Loomulikult tekkis küsimus neile lautade ehitamisest, kuna ruumi enam polnud piisavalt. Ehitasime suvekuurid, mis olid talveks hästi soojustatud. Panime need laudadega kinni, pahteldasime praod ja vooderdasime väljastpoolt heina- ja põhupallidega. See toimis hästi – täispuidust ehitis hoiab soojust paremini kui talu betoonhoone.
Alguses oli talu ja aiaga tegelemine raske, aga saime asja selgeks. Olin siis umbes 10-aastane ja sain kogu töö ise ära teha. Lehmade lüpsmine ja nende eest hoolitsemine oli sageli osa minu kohustustest.
2000. aastateks oli meie kari kasvanud kuue lehmani. Püüdsime noorloomad kohe pärast poegimist maha müüa, et neid mitte piimaga toita. See polnud kasumlik: kasvatad neid, annad neile piima ja lõpuks ei tasunud see müües end ära. Laudad olid kitsad ja laiali mööda õue; käed väsisid lüpsmisest ja sõnniku koristamine oli nii väsitav, et jalad muutusid nõrgaks... Otsustasime ehitada püsiva lauda sõnnikuhunnikule ja heinaküünile lähemale, oma majast eemale. Hakkasime raha kokku hoidma.
Alles 2005. aastal toodi kohale betoonplokid seinte jaoks, osteti liiv ja tsement müüritise jaoks, põrandalauad, talad ja kiltkivi viilkatuse jaoks. Valati tugev lintvundament. Seinad tõsteti kiiresti üles. Paigaldati katus. Sisse paigaldati betoonist söödarennid. Laut nägi välja nagu palee! Fotol: kogu hoone kuni rohelise ja sinise ukseni on lehmalaut.
Alguses harjusid lehmad ka sellega, et nad ei pea üksteist trügima ja virnades magama. Laudas on ruumi kuuele lehmale ja väike varjualune vastsündinud vasikatele.
Talv saabus. Seinad ja kiltkivi said kondensaadist märjaks. Vesi tilkus mööda neid alla. Nad konsulteerisid lauda pidavate inimestega ja soovitasid ühte paralleelset ust ventilatsiooniks veidi avada. Sellel polnud mingit mõju. Järgmisel aastal tuli puidust põrandalauad välja vahetada – lauad olid mädanenud. Lagi vooderdati spetsiaalse kilega (ja see oli väga kallis) ja pandi kinni laudadega ning lindude söögimajad asendati puidust.
Järgmisel talvel selgus, et tööst ei piisanud – laut oli küll soojem, aga ikkagi niiske. Ehitajad rääkisid neile loomulikust ventilatsioonist kanalisatsioonitorude kaudu. Nad paigaldasid vastasseintele sisselasketoru ja väljalaskekääred.
Laudas on õhuniiskus märkimisväärselt langenud. Aga seinad tahaksin ikkagi üle krohvida. Järgmisel aastal toimub lauda üldpuhastus ja desinfitseerimine ning siis alustame. Vahepeal, tugevate külmade ajal, paigaldame lehmadele kütteseadmed.
Pääsukesed ja kassid on meie laudas meeltmööda olnud, seega meie arvates tuli see päris hästi välja.
Kogu ehituskogemuse põhjal tehti järgmised järeldused:
- Kividest lautasid ei tohiks veistele ehitada – need on külmad ja tõmbavad ligi niiskust;
- paksud plokkseinad vajavad soojustust nii väljast kui ka seestpoolt;
- puidust soojustatud hoone on soojem, kuigi selle ehitamine võtaks rohkem raha ja aega;
- ümberehitused on kallimad kui nende tööde esialgne lisamine ehituse kalkulatsiooni;
- Peate kohe kõik võimalikud probleemid läbi mõtlema, et mitte neid juba asustatud laudas ootamatult lahendada.
Loodan, et meie kogemus aitab teisi põllumehi.
Kas Maikopi talved on tõesti sama külmad ja karmid kui Jakutskis? Lehmade liigne hooldamine – plokkseinad ja puitpõrandad – võib nende tervisele kahjulik olla. Niiskus on lehmadele halb. Ma tean, et Tula oblastis peetakse lehmi aastaringselt lautade all (lauta kaetakse väljastpoolt laudadega, et kaitsta neid tuule eest) – lehm talub kergesti kuni -15–20 °C külma ja temaga ega ta udaraga ei juhtu midagi. Aga tuuletõmbus on kahjulik!!! Võiksite kaaluda sellise liigse hooldamise tarkust.
Muide, ma soovitaksin, et söötmis- ja jootmisala tuleks boksidest eraldada. Miks? Sest lehmad roojavad enamasti söömise ja joomise ajal. Bokside eraldamine söötmisalast hoiab allapanu puhtana, lehma puhtana ja udara puhtana – mis lõppkokkuvõttes tähendab puhast piima ilma ebameeldiva maitseta. Lehmad on ka targad loomad; nad õpivad kiiresti roojama seal, kus on must, ja lamama seal, kus on puhas – boksides allapanu peal. Muide, pehmed kummimatid boksides ei ole luksus, vaid vajadus. Need on mõistlik alternatiiv saepuru ja õlgede allapanule. Erinevalt laudadest ei mädane matid ega ima niiskust ning neid on lihtne puhastada. 1,2x1,8 m matt maksab umbes 3000–4000 rubla. Kokkuhoidlikul inimesel kestab matt 6-8-10 aastat (aga kui matti riisuda ja sita eemaldamiseks labidaga kühveldada, võib see nädalaga katki minna).
Miks sellist ebameeldivat keelt kasutada? See on korralik veebileht, mitte mingi pidu!