2020... tänavad on inimtühjad... kõik istuvad oma urgudes
See liigaasta erineb eelmistest uue nuhtluse tõttu: koroonaviiruse saabumine. Jumal tänatud, et meie pole haigeks jäänud ja meie sõbrad külas ka mitte, aga eneseisolatsioon on meie närvidele päris palju kurnanud!
Meie külas on vaid paar tavalist toidupoodi, kust leiab standardse valiku toidukaupu, natuke majapidamistarbeid ning paar susse ja sokke. Magnitist, Pjaterochkast ega isegi spetsialiseeritud kauplustest pole kusagil märkigi! Käime naaberkülas selliste asjade pärast nagu riided, nõud, lemmikloomatoit ja ravimid. Ja siis, kevadel, kuulutasid nad välja karantiinimeetmed!
Patrullid sõitsid iga päev külas ringi ja kontrollisid eneseisolatsiooni tingimuste täitmist. Oh, kui raske see meil oli! Me ei saanud lehmi karjamaale lasta... Küntud hobuste jalutamas käimine oli keelatud ja meie söödavarud kahanesid meie silme all.
Ja öeldakse, et külas on lihtne elada, sest kõik on sinu oma! Meie, inimesed, võime ehk ennast ise ära toita, aga kõigepealt peame toitma vaeseid. Ja siis ongi kevade lõpp: uut saaki pole ja vana on juba otsas. Pöördepunkt on kõige raskem periood.
Seega pöördusime abi saamiseks naabrite ja sõprade poole, kellel polnud lehmi ega teisi talusid. Kogusime äraviskamiseks köögivilja- ja puuviljakoori ning toidujääke. Tellisime poest kõige odavamad teraviljad (loomade puhul pole puhtusaste ja jahvatusaste olulised). Kodus sorteerisime keldris kõik ülejäänud talvevarud läbi – natuke endale, ülejäänu talu jaoks.
Niipea kui lutsern ja muu heinapõllul kasvama hakkasid, hakati seda vähehaaval niitma, et peenikese toidulaual mitmekesistada.
Kuni lutsern on noor, ei ole seda vaja kuivatada, kuid kui see hakkab õitsema, jäetakse see tavaliselt pärast koristamist 5–7 tunniks päikese kätte kuivama. Vastasel juhul võivad lehmad „ära möllata“ – käärimisel tekkivad gaasid kogunevad nende kõhtu, mis mõnikord võivad viia isegi surmani.
Lehmad näevad ainuüksi heinaga vaeva. Seega olid nad esimeste suvikõrvitsate üle ülirõõmsad! Niisiis tegime kogu sellest "rikkusest" sööta. Püüdsime toidusedeli tasakaalus hoida.
Ma räägin teile lähemalt, kuidas me oma loomi nii äärmuslikes tingimustes toitsime (võib-olla keegi, jumal hoidku, leiab sellest kasu):
- Sigadele Vilja leotati üleöö keevas vees ja hommikul, pärast jahtumist, lisati pudrule nõudepesuvahendit (loomulikult ilma kemikaalideta), ülejäänud toitu ja hakitud köögivilju. Mõnikord keedeti puder otse koorikutega, lisades vahetult enne keetmist veidi soola. Seda sööta anti kaks korda päevas. Lisaks püüti sigu kord päevas kostitada värske rohuga – enamasti aiast korjatud umbrohuga.
- Lehmade jaoks Enne lüpsi valmistasid nad segu kuivast teraviljast ja värsketest koorikutest. Lõunaks panid nad lauale viilutatud suvikõrvitsaga täidetud küna, puistates neile veidi ülejäänud sööta. Hommikul ja õhtul panid nad sõime heina. Rohtu polnud küll palju, aga isegi väike kogus suurendas piimatoodangut.
- Lind Me andsime neile nisujahujääke, mis olid segatud hakitud köögiviljade ja rohuga. Kui neile terveid koorikuid visata, siis nad tallavad need lihtsalt mudasse, mis pole enam meile kummalegi kasulik.
- Kassid ja koerad Toitsime neid oma laualt või kostitasime neid värske piimaga segatud pudruga. Tundus, et need loomad ei kannatanud, vaid olid olukorraga rahul.
Pandeemia lõpuks olid meie viljaaidad sädelevalt puhtad – mitte ühtegi tera polnud alles. Niimoodi vaikselt kolm kuud vastu pidasime. Aga nüüd kummitab mind hirm, et kõik pannakse jälle kinni. Iga kord, kui turule läheme, haarame alati lisakoti sööta. Hoiame seda varuks.
Siin see on - meie talu karjamaal pärast karantiini leevendamist. 
