Kas on tõsi, et jaanalinnud peidavad oma pea liiva alla ja kas neile tuleb selleks tingimused anda?

Looduses on palju salapäraseid ja ligipääsmatuid nähtusi. Mõnikord võib isegi kõige kummalisemaid loomade käitumisviise kahtluse alla seada. Üks selline müüt on see, et jaanalinnud peidavad oma pea liiva alla, kui nad tunnevad ohtu.

Kas on tõsi, et jaanalinnud peidavad oma pead liiva alla?

Jaanalinnud ei saa anatoomilise iseärasuse tõttu lihtsalt pead liiva alla peita. Neil on pikk ja painduv kael, mis võimaldab neil maapinnale toetuda või pead allapoole kallutada. Seda ei tehta pea peitmiseks, vaid pigem toidu avastamiseks või ümbruse hindamiseks.

Kust pärineb müüt, et jaanalinnud peidavad hirmunult pea liiva alla?

Levinud eksiarvamust, et jaanalinnud peidavad oma pea liiva alla kiskjate eest põgenemiseks, kirjeldas esmakordselt Plinius Vanem. Ühes oma paljudest teostest kirjutas see antiik-Rooma õpetlane: "Jaanalinnud usuvad, et pea ja kaela maasse matmisega varjavad nad kogu oma keha."

See lugu kõnetas eurooplasi ja mingil põhjusel võeti see laialdaselt omaks. Väljend "pea liiva alla peitmine" eksisteerib praktiliselt kõigi Vana Maailma rahvaste keeltes. Seda kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kes eelistavad probleemi ignoreerida, lootes, et see laheneb iseenesest.

Kuidas jaanalinnud tegelikult kiskjate eest põgenevad?

Jaanalinnud tavaliselt kas ignoreerivad väikekiskjaid, näiteks šaakaleid, või kui oht on tõsine, võivad proovida neid minema ajada. Umbes 200 kg kaaluva jaanalinnu jäsemed on uskumatult tugevad ja võivad lüüa jõuga üle 30 kg ruutsentimeetri kohta, mis on võimeline potentsiaalse ohu eemale peletama.

Isegi pärast jälitajate eest edukalt põgenemist võivad jaanalinnud muutuda äärmiselt väsinud. Mõnikord on nad nii kurnatud, et ei suuda isegi kaela sirgelt hoida ja nende pead kukuvad maha.

Millistel juhtudel langetab jaanalind pea maapinnale?

Jaanalinnud langetavad oma pead erinevates olukordades maapinnale. See on tingitud nende käitumise ja keskkonnaga kohanemise erinevatest aspektidest.

Kamuflaaž inkubatsiooni ajal

Emased jaanalinnud hauduvad aktiivselt kõiki munetud mune, kuid peamine vastutus selle eest lasub domineerivatel emastel. Nende hallikaspruun sulestik pakub suurepärast kamuflaaži ümbritsevas keskkonnas ja ainus asi, mis võib nende kohalolekut reeta, on pikk kael.

Ohu korral langetavad linnud pea maapinnale, muutes nad peaaegu nähtamatuks. Mustvalge sulestikuga isastel on raske end maskeerida, seega eelistavad nad mune haududa ainult öösel, et vältida kiskjate ligimeelitamist.

Söötmine

Jaanalinnud elavad savannides ja poolkõrbetes ning toidu otsimine looduses võtab kaua aega. Arvestades nende tohutut suurust, vajavad nad suures koguses toitu ja võivad tarbida umbes 4-5 kg ​​​​toitu päevas. Nende toitumine koosneb taimestikust ja väikestest loomadest.

Jaanalinnud seisavad toitu otsides sageli pikka aega pea alla langetatud. Võimalik, et see käitumine andis alust müüdile, et jaanalinnud peidavad oma pea liiva alla.

Seedimiseks kivide leidmine

Jaanalinnud, nagu mõned teised linnud, otsivad seedimiseks kive. See juhtub järgmistel põhjustel:

• Jaanalinnud uurivad aktiivselt oma ümbrust, otsides sobiva suurusega kive. Nad valivad seedimiseks kivid, mis vastavad nende vajadustele ja suurusele.
• Linnud neelavad need kivid tervelt alla. Neil pole suus hambaid ega maitsmispungi, seega liigub toit koos kividega läbi söögitoru maosse.
• Jaanalinnu maos mängivad kivid olulist rolli – need aitavad toitu jahvatada ja seedimist parandada. Need toimivad nagu "veskikivid", aidates tahkeid toiduosakesi jahvatada ja purustada.
• Jaanalindude magudes leiduvad kivid kuluvad järk-järgult. Linnud otsivad perioodiliselt uusi kive vanade asemele.
• Maos kivide poolt töödeldud toit liigub söögitorusse ja seejärel näärmemakku, kus seda enne lihasmakku jõudmist täiendavalt ensüümide ja happega rikastatakse. Seal purustavad kivid toidu veelgi.

Kivide leidmine ja kasutamine mängib seedimisprotsessis olulist rolli ning võimaldab jaanalindudel tahket toitu tõhusalt seedida.

Olukorra kontroll ja kamuflaaž

Jaanalinnud on võimsad linnud, kes on võimelised end kaitsma, kuid isegi nemad võivad olla haavatavad. Ohu vältimiseks ja ümbruse hindamiseks langetavad nad pea maha ja kuulavad tähelepanelikult helide vibratsioone.

Olukorra kiire hindamine võib olla keeruline, seega jäävad nad mõnda aega sellesse asendisse. See jätab mõnikord mulje, nagu peidaksid jaanalinnud oma pea liiva alla, kuigi see pole nii. Kui nad tuvastavad potentsiaalse ohu, võivad nad varjuda, painutades oma pika kaela allapoole, et varjuda.

Parasiidid

Jaanalinnud on vastuvõtlikud välisparasiitide rünnakutele. Kõige levinumad välisparasiidid on ämblikulaadsete klassi kuuluvad putukad ja puugid. Need ektoparasiidid elavad jaanalindude kehal, toituvad nende verest ja põhjustavad tõsist ebamugavust.

Neid leidub kõige sagedamini peas, samuti lindude silmade ja noka ümbruses. Seepärast matavad jaanalinnud mõnikord oma pead kuuma liiva sisse – nad püüavad neist ebameeldivatest parasiitidest lahti saada ja sügelust leevendada.

Puhkus

Jaanalinnud tõmbavad pärast pikka jooksu pea sisse. Vaatamata muljetavaldavale jõule ja vastupidavusele vajavad nad siiski puhkeperioode. Jaanalinnud suudavad suurel kiirusel joosta vaid umbes 15 minutit, enne kui nad kurnatuse saabuvad.

Kuidas rajada jaanalindudele jalutusaeda, võttes arvesse linnu iseärasusi?

Jaanalindude aretamisel, kellel on ainulaadne iseloom ja spetsiifilised keskkonnanõuded, mängib hoolitsetud keskkond üliolulist rolli. Nende lindude edukaks paljunemiseks on hädavajalik luua avar õueala.

Sellise konstruktsiooni projekteerimisel on vaja arvestada jaanalindude erivajaduste ja käitumisega, samas kui hoidmiskoht peab olema usaldusväärne ja ohutu, arvestades nende muljetavaldavat suurust.

Ideaalne jaanalinnupuu peab vastama mitmetele kriteeriumidele:

• Avar territoorium. Puuris peaks lindudele olema piisavalt ruumi jalutamiseks ja paaritumiseks.
• Mitmekesine taimkate. Alale tuleks istutada mitmeaastaseid taimi, mida jaanalinnud toiduks kasutavad.
• Veevarustus. On vaja tagada pidev juurdepääs veele terraariumis.
• Rohused ja kivised alad. Jaanalinnud kasutavad toidu seedimiseks kive, seega on kiviste alade olemasolu oluline.
• Söötjad ja jootjad. Puurauale tuleks paigaldada piisav arv söögi- ja jootmisautomaate.
• Varjupaik. Lindudel peab olema juurdepääs varjualustele, kus nad saavad halva ilma eest varjuda.

Kasulikud näpunäited:

• Väldi suurte teede lähedal asuvate kohtade valimist, kuna jaanalinnud on tundlikud müra ja stressi suhtes. Suur stress võib negatiivselt mõjutada nende munatootmist.
• Jalutusala peaks olema päikeseline ja vaba kõrgetest puudest, mis võiksid tugevat varju tekitada. Selle asemel kasutage tugeva tuule eest kaitsmiseks väikeseid põõsaid või hekki.
• Kui kohapeal pole voolavat vett saadaval, on loodusliku puhta veekogu olemasolu hädavajalik. Pakkuge jaanalindudele võimalusi peesitamiseks, eriti kuuma ilmaga.
• Tara peab olema tugev ja postid tuleb hoolikalt betoneerida. Tara minimaalne kõrgus on 2 m, et täiskasvanud isendid ei saaks sellest üle hüpata.
• Ala peaks olema varustatud vihmavarjudega ja nende rajamiseks kasutatakse sageli õlgedega kaetud plastikut.

Müüt jaanalindudest, kes peidavad oma pea liiva alla, on eksiarvamus nende lindude käitumise kohta. Tegelikult pole see üldse tõsi. Seda müüti tuleks vaadelda kui eksiarvamust, mis ei vasta jaanalindude tegelikule käitumisele.

Korduma kippuvad küsimused